Midagi pole parata, kuid kõige enam meeldib mulle ehe looduse talvine sära – see, mille pakasepoiss käsikäes päikesega kokku on meisterdanud. Meeletult mõnus on näha seda säravvalget kohevust ja tunnetada iga oma ihurakuga, et aasta kõige pimedamad ja trööstitumad ajad on möödas ning nüüd, nüüd saab elu veel ainult paremuse poole minna!
Oma uue aasta esimese särava ingli leidsin ma alanud aasta esimesel päeval Viljandist, Pauluse kiriku kõrvalt, kui päike juba minekule sättis. Ülejäänud säravad hetked on „kodukootud“ täna hommikupoole, mil perega seda rikkumata ilu oma meeltesse ammutasime... ikka ja jälle. Isegi kolme ja poole aastasele väikesele tegelasele ei tundunud kelguga rassimine oma isiklikul kelgumäel nii põnev, kui end järjepanu laiali sirutatud kätega valgesse kohevusse kõhuli heita, justkui tahaks kogu seda kaunidust endasse krahmata, peita sügavale oma põue...
Imeliselt säravat uut aastat kõigile fotojahilistele!



Veel
säravaid pilte