Midagi pole parata, kuid kõige enam meeldib mulle ehe looduse talvine sära – see, mille pakasepoiss käsikäes päikesega kokku on meisterdanud. Meeletult mõnus on näha seda säravvalget kohevust ja tunnetada iga oma ihurakuga, et aasta kõige pimedamad ja trööstitumad ajad on möödas ning nüüd, nüüd saab elu veel ainult paremuse poole minna!
Oma uue aasta esimese särava ingli leidsin ma alanud aasta esimesel päeval Viljandist, Pauluse kiriku kõrvalt, kui päike juba minekule sättis. Ülejäänud säravad hetked on „kodukootud“ täna hommikupoole, mil perega seda rikkumata ilu oma meeltesse ammutasime... ikka ja jälle. Isegi kolme ja poole aastasele väikesele tegelasele ei tundunud kelguga rassimine oma isiklikul kelgumäel nii põnev, kui end järjepanu laiali sirutatud kätega valgesse kohevusse kõhuli heita, justkui tahaks kogu seda kaunidust endasse krahmata, peita sügavale oma põue...
Imeliselt säravat uut aastat kõigile fotojahilistele!
Veel säravaid pilte
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Mõnus-mõnus-mõnus!
nii tore,et eestlased saavad see talv lund nautida. osad kanada inimesed ei kannata talve silmaotsaski. nii tore,et eestlased kannatavad :)
ägedad pildid, eriti lumeingel :)
Viimast pilti vaadates (seda kus laps lumes müttab) meenub üks talv lapsepõlvest kui lumi oli kõvasti üle põlve :D Aga eks praegu ole ka umbes sama seis, et väikestele lastele ongi peaaegu vööni lumi. Loodan et see talv jääb neile ka positiivselt meelde :)
Postita kommentaar