Viibides hetkel ise keskkonnas, kus abi ja appi! on ümberringi süle ja seljaga, lähim neist on voodi päises juhtme otsas kõlkuv valge lüliti, ei tee ma "selle"teemalist postitust, kuna ei ole nagu paslik siin fotokaga vehkida (või olen liialt tagasihoidlik?), kuigi aegajalt ju hirmsasti tahaks :P... Seekordne valik siis esialgu veel kasinavõitu varasalvega läpaka avarustest vastavalt sellele, mis hetkel meelele hää tundus :).
Appi, mul on tagumik märg, kus me paat on?! Au ja kiitus meestele, kes endi kanuu kevadisel Võhandu Maratonil niimodi kaldasse suutsid aerutada, see oli lahe vaatepilt! :)
Appi, emme, mis sa minuga tegid?! Sügisel, kui poiss aeda läks, oli vaja ju lapsele korralik nägu pähe teha ja pikad sorakad ära lõigata. Kui olin teinud talle lauba poolt keset pealage "jackassi" (endal kukkus ehmatusest suu lahti ja käed hakkasid värisema) ei jäänudki muud üle, kui poiss üleni läikivaks ajada. Olin kiirustamise tuhinas mingis meeltesegaduses unustanud aparaadile talla külge panna. Poiss ise oli oma elu esimese kiilakaga õnneks mõne aja möödudes väga rahul, nii teismoodi olemine oli ju!
Sügisõhtutel jätab päike meid varakult üksi ja nii juhtubki, et aia/õuetöid tuleb mõnikord teha ka pimedas, õuelambi valgel. Kuigi asjatasime poisiga õhtul koos, avastasin selle täislaetud, ja mingil põhjusel tühjaks viimata jäänud käru, kui väike abimees juba kaugele unemaale reisinud oli ning mina kaevule vett tooma läksin. Nii usinasti lippas ta kord täis, kord tühja käruga ühest aia otsast teise, ju see magama mineku aeg oli, mis abitööd katkestama sundis...
Abisid ja appi!'sid leiab rohkem selle pildi tagant:
